Esimesed teadaolevad muusikariistad olid 35 000 aastat tagasi leitud luupillid, kuigi inimene võis laulda juba ammu enne seda. Aja jooksul on tekkinud arusaam sellest, kuidas muusikalisi helisid tehakse ja korraldatakse. Kuigi muusika tegemiseks ei pea te muusikaliste skaalade, rütmide, meloodiate ja harmooniate kohta kõike teadma, aitab mõningate mõistete mõistmine teil muusikat paremini hinnata ja teha.
Sammud
Osa 1: 4: helid, märkmed ja skaalad
Samm 1. Mõistke erinevust "pigi" ja "note" vahel
” Need terminid kirjeldavad muusikaliste helide omadusi. Kuigi terminid on omavahel seotud, kasutatakse neid mõnevõrra erinevalt.
- "Pigi" viitab madala heli või kõrguse tundele, mis on seotud antud heli sagedusega. Mida suurem on sagedus, seda suurem on helikõrgus. Sageduste erinevust mis tahes kahe väljaku vahel nimetatakse intervalliks.
- „Märkus” viitab väljakute vahemikule. Tavaline sagedus A kohal keskmisest C on 440 hertsi, kuid mõned orkestrid kasutavad heledama heli tekitamiseks veidi erinevat standardit, näiteks 443 hertsi.
- Enamik inimesi saab kindlaks teha, kas noot kõlab õigesti, kui seda mängitakse mõne teise noodi vastu või mõne noodiseeria osana, mida nad tunnevad ära. Seda nimetatakse suhteliseks helikõrguseks. Mõnel inimesel on „absoluutne helikõrgus” või „täiuslik helikõrgus”, mis on võime tuvastada antud helikõrgus ilma võrdluskõnet kuulamata.
Samm 2. Mõistke "tämbri" ja "tooni" erinevust
” Neid helitermineid kasutatakse tavaliselt muusikariistade puhul.
- "Timbre" viitab esmase helikõrguse (põhi) ja sekundaarse helikõrguse (ülemtoonide) kombinatsioonile, mis kõlab alati, kui muusikariist noodi mängib. Kui kitkate akustilisel kitarril madalat E -keelt, ei kuule te tegelikult mitte ainult madalat E -nooti, vaid ka täiendavaid helisid sagedustel, mis on madala E -sageduse kordajad. Nende helide kombinatsioon, mida nimetatakse ka „harmoonilisteks”, eristab ühte instrumenti teistest pillidest.
- "Toon" on mõneti udune termin. See viitab põhi- ja sekundaarsete harmooniliste kombinatsioonide mõjule kuulaja kõrva. Kui lisada noodi tämbrile rohkem kõrgete toonidega harmoonikuid, tekib heledam või teravam toon, nende summutamisel aga mahedam toon.
- "Toon" viitab ka kahe helikõrguse vahele, mida nimetatakse ka terveks sammuks. Poolt sellest intervallist nimetatakse “pooltooniks” või pool sammuks.
Samm 3. Määrake märkmetele nimed
Noote saab nimetada mitmel viisil. Enamikus läänemaailmas kasutatakse tavaliselt kahte meetodit.
- Tähtede nimed: teatud sageduste märkmetele on määratud tähtede nimed. Inglise ja hollandi keelt kõnelevates riikides kulgevad tähed A-st G. Saksakeelsetes riikides kasutatakse aga B-lame noodi (must klaveriklahv klahvide A ja B vahel) ja „B” “H” tähistab B-loomulikku nooti (klaveril valge B-klahv).
- Solfeggio (nimetatakse ka “solfege” või “solfeo”): see süsteem, mis on tuttav muusika helide fännidele, määrab noodidele ühesilbilised nimed vastavalt nende järjestikustele positsioonidele skaalal. Algses süsteemis, mille töötas välja 11. sajandi munk Guido d’Arezzo, kasutati sõna „ut, re, mi, fa, sol, la, si”, mis on võetud Ristija Johannese laulusõnade ridade esimestest sõnadest. Aja jooksul asendati sõna „ut” sõnaga „do”, mõned aga lühendavad “sol” sõnaga “so” ja laulavad “si” asemel “ti”. (Mõnes maailma osas kasutatakse solfedžo nimesid nii, nagu läänemaailm kasutab tähtnimesid.)
Samm 4. Korraldage märkmete seeria skaalal
Skaala on järjestikuste intervallide jada helikõrguste vahel, nii et kõrgeim helikõrgus on kaks korda madalamal. Seda vahemikku nimetatakse oktaaviks. Need on mõned levinumad skaalad:
- Täielik kromaatiline skaala kasutab 12 poole sammu intervalli. Klaveril oktaavi mängimine keskelt C kuni C keskelt C kõrgemale, kõlades kõik valged ja mustad klahvid nende vahel, tekitab kromaatilise skaala. Teised skaalad on selle skaala piiratumad vormid.
- Suur skaala kasutab seitset intervalli: esimene ja teine on terved sammud; kolmas on pool samm; neljas, viies ja kuues on terved sammud; ja seitsmes on pool sammu. Suurem skaala näide on klaveril oktaavi mängimine keskelt C kuni C ülal, kõlades ainult valgete klahvidega.
- Vähem skaala kasutab ka seitset intervalli. Kõige tavalisem vorm on loomulik molli skaala. Selle esimene intervall on terve samm, kuid teine on pool sammu, kolmas ja neljas on terved sammud, viies on pool sammu ja kuues ja seitsmes on terved sammud. Oklaavi mängimine klaveril A -st keskmisest C -st C -ni kõrgemal kesk -C -st, kõlades ainult valgete klahvidega, on näide loomulikust mollist.
- Pentatooniline skaala kasutab viit intervalli. Esimene intervall on terve samm, järgmine on kolm pool sammu, kolmas ja neljas on kumbki terve samm ja viies on kolm pool sammu. (C -klahvi puhul tähendab see, et kasutatud noote on uuesti C, D, F, G, A ja C.) Samuti saate mängida pentatoonilist skaalat, mängides klaveril ainult musta klahvi keskmise C ja kõrge C vahel.. Pentatoonilisi skaalasid kasutatakse Aafrika, Ida -Aasia ja põliselanike muusikas, aga ka rahvamuusikas.
- Suured kaalud on meeliülendavad ja rõõmsamad, samas kui väikesed kaalud on tumedama ja tõsisema tooniga.
- Skaala madalaimat nooti nimetatakse võtmeks. Tavaliselt kirjutatakse laule nii, et võtme noodiks on laulu viimane noot; C -klahviga kirjutatud laul lõpeb peaaegu alati noodiga C. Võtmenimi sisaldab tavaliselt ka seda, kas lugu mängitakse duuri või mollina; kui skaalat ei nimetata, mõistetakse seda peamise skaalana.
Samm 5. Noodikõrguste tõstmiseks ja langetamiseks kasutage teravaid ja lamedaid lampe
Teravad ja tasased tõstavad ja langetavad nootide helisid poole sammu võrra. Need on vajalikud muudes klahvides kui C-duur või A-moll mängides, et hoida duur- ja mollkaala intervallimustrite õigsust. Teravad ja lamedad on tähistatud kirjaliku muusika ridadega, mille sümboleid nimetatakse juhuslikeks.
- Märkme ette asetatud terav sümbol, mis sarnaneb hashtagiga (#), tõstab selle sammu poole sammu võrra. G-duuri ja E-moll klahvides tõstetakse F poole sammu võrra, et saada F-terav.
- Lame sümbol, mis sarnaneb noodi ette asetatud terava väiketähega „b”, vähendab selle sammu poole sammu võrra. F-duuri ja D-moll klahvides alandatakse B poole sammu võrra, et saada B-tasane.
- Mugavuse huvides märgitakse noodid, mis tuleb alati teravdada või lappida teatud võtmes, muusikapersonali iga rea alguses võtme allkirjas. Juhuslikke juhiseid tuleb siis kasutada ainult nootide jaoks, mis ei kuulu laulu sisse kirjutatud duuri või moll -klahvi sisse. Kui juhuslikke juhiseid kasutatakse sel viisil, kehtivad need ainult selle noodi puhul, mis asub enne mõõtmeid eraldavat vertikaalset joont.
- Loodussümbolit, mis näeb välja nagu vertikaalne rööpkülik, mille vertikaalne joon ulatub kahest selle tipust üles ja alla, kasutatakse märkmete ees, mida muidu teritataks või laotataks, et näidata, et see ei tohiks selles kohas olla laulus. Looduslikud esemed ei ilmu võtmeallkirjades kunagi, kuid loomulik võib tühistada mõõdus kasutatud terava või tasase efekti.
Osa 2/4: Löögid ja rütmid
Samm 1. Mõistke erinevust löögi, rütmi ja tempo vahel
” Need mõisted on samuti tihedalt seotud.
- "Beat" viitab individuaalsele muusikaimpulssile. Löök võib olla kas kõlav noot või vaikuseperiood, mida nimetatakse puhkamiseks. Löögi võib jagada ka mitme noodi vahel või ühele noodile või puhkusele määrata mitu lööki.
- "Rütm" viitab löökide või impulsside seeriale. Rütmi määrab see, kuidas noodid ja puhkepalad laulu sees on paigutatud.
- "Tempo" viitab sellele, kui kiiresti või aeglaselt lugu esitatakse. Mida kiirem on tempo, seda rohkem lööke minutis mängitakse. “Sinine Doonau valss” on aeglase tempoga, “The Stars and Stripes Forever” aga kiirema tempoga.
Samm 2. Rühmitage löögid meetmeteks
Mõõdud on löögirühmad. Igal mõõtmisel on sama arv lööke. Iga meetme löökide arv näidatakse kirjalikus muusikas koos aja allkirjaga, mis näeb välja nagu murd, ilma lugejat ja nimetajat eraldava jooneta.
- Ülemine number näitab löökide arvu mõõtmise kohta. See arv on tavaliselt 2, 3 või 4, kuid võib olla isegi 6 või suurem.
- Alumine number näitab, millist nooti saab täis. Kui alumine number on 4, saab veerandnoot (näeb välja nagu täidetud ovaal, millele on kinnitatud joon). Kui alumine number on 2, saab poolik noot (näeb välja nagu avatud ovaal, mille külge on kinnitatud joon). Kui alumine number on 8, saab kaheksas noot (näeb välja nagu veerandnoot, millele on lisatud lipp).
Samm 3. Otsige pingelist lööki
Rütmid määratakse vastavalt sellele, millised löögid mõõdus on rõhulised (rõhutatud) ja millised löögid (rõhutamata).
- Enamiku muusikapalade puhul on esimene takt ehk allakäik stressis. Ülejäänud lööke ehk positiivseid lööke ei rõhutata, kuigi nelja löögi korral võib kolmas löök olla rõhutatud, kuid vähemal määral kui allakäik. Stressitud lööke nimetatakse mõnikord ka tugevateks löökideks, rõhuta lööke aga mõnikord nõrkadeks löökideks.
- Mõni muusikapala stressi lööb muul viisil kui allakäik. Seda tüüpi stressi nimetatakse sünkoopiks ja nii pingelist lööki nimetatakse tagasilöögiks.
Osa 3/4: meloodia, harmoonia ja akordid
Samm 1. Määratlege laul selle meloodiaga
"Meloodia" on järjestikune noot, mida kuulaja peab sidusaks lauluks, lähtudes nootide helikõrgusest ja rütmist, millega neid mängitakse.
- Meloodiad koosnevad fraasidest, mis on mõõtühikud. Need fraasid võivad kogu meloodia ajal korduda, nagu näiteks jõululaulus „Teki saalid”, kus esimene ja teine rida kasutavad sama mõõtmisjärjestust.
- Tavaline meloodiline laulustruktuur on see, et salmi jaoks on üks meloodia ja sellega seotud meloodia on koor või refrään.
Samm 2. Lisage meloodia harmooniaga
"Harmoonia" on nootide mängimine väljaspool meloodiat, et heli paremaks muuta või vastandada. Nagu varem märgitud, tekitavad paljud keelpillid kitkumisel tegelikult mitu tooni; põhitooniga kõlavad ülemtoonid on harmoonia vorm. Harmooniat saab saavutada muusikaliste fraaside või akordide abil.
- Harmooniaid, mis parandavad meloodia heli, nimetatakse kaashäälikuks. Ülatoonid, mis kõlavad kitarrikeeli kitkudes põhitooniga, on kaashääliku harmoonia vorm.
- Meloodiale vastanduvaid harmooniaid nimetatakse "dissonantseks". Dissonantseid harmooniaid saab luua, mängides korraga mitu kontrastset meloodiat, näiteks kui laulda ringina “Row Row Row Your Boat”, kus iga rühm hakkab laulma erineval ajal.
- Paljud laulud kasutavad dissonantsi, et väljendada rahutut tunnet ja töötada järk -järgult kaashäälikute harmoonia suunas. Ülaltoodud näite „Rea rida reas oma paat” vooru kohta, kui iga rühm lõpetab viimati oma salmi laulmise, muutub laul rahulikumaks, kuni viimane rühm laulab „Elu on vaid unistus”.
Samm 3. Virna akordide moodustamiseks noodid
Akord moodustub, kui kõlab kolm või enam nooti, tavaliselt samal ajal, kuid mitte alati.
- Kõige tavalisemad akordid on kolmkõlad (kolm nooti), kus iga järgnev noot on kaks nooti eelmisest noodist kõrgemal. C -duuri akordis on noodid C (akordijuur), E (duur kolmandik) ja G (viies). C-moll akordis asendatakse E E-lamedaga (alaealine kolmas).
- Teine laialt kasutatav akord on seitsmes akord, milles triaadile lisatakse neljas noot, seitsmes noot juurest ülespoole. C-duur seitsmes akord lisab C-E-G triaadile B-noodi, et teha jada C-E-G-B. Seitsmes akord on dissonantsem kui kolmkõlad.
- Loo iga üksiku noodi jaoks on võimalik kasutada erinevat akordi; nii luuakse juuksurisalongi neliku harmoonia. Sagedamini on aga akordid seotud akordis leiduvate nootidega, näiteks C -duuri akordi mängimine meloodia E -noodi saatmiseks.
- Paljusid laule mängitakse vaid kolme akordiga, nende juurtena on skaala esimene, neljas ja viies noot. Neid akorde tähistatakse rooma numbritega I, IV ja V. C -duuri võtmes oleksid need akordid C -duur, F -duur ja G -duur. Sageli asendatakse V -duur või moll akord seitsmenda akordiga, nii et C -duuril mängides oleks V akord G -duur seitsmes.
- Akordid I, IV ja V on klahvide vahel omavahel seotud. Kui F -duuri akord on IV akord C -duuri võtmes, siis C -duuri akord on V akord F -duuri võtmes. G -duuri akord on V akord C -duuri võtmes, kuid C -duuri akord on IV akord G -duuri võtmes. See seos kandub läbi ülejäänud akorde ja seda saab kaardistada diagrammina, mida nimetatakse viiendiku ringiks.
Osa 4/4: Muusikariistade tüübid
Samm 1. Löö või kraabi löökpilli, et sellega muusikat teha
Löökpille peetakse üheks vanimaks muusikariista vormiks. Enamikku kasutatakse rütmi loomiseks ja hoidmiseks, kuigi vähesed oskavad meloodiat mängida või harmooniaid luua.
- Löökpille, mis tekitavad heli kogu keha vibreerides, nimetatakse idiofoonideks. Nende hulka kuuluvad instrumendid, mis on kokku löödud, näiteks taldrikud ja kastanetid, ja need, mida lööb midagi muud, näiteks terasest trummid, kolmnurgad ja ksülofonid.
- Löökpillid, millel on löögi ajal vibreeriv “nahk” või “pea”, nimetatakse membranofonideks. Nende hulka kuuluvad trummid nagu timpani, tom-tom ja bongo, samuti instrumendid, mis kinnitavad nööri või kleepuvad membraanile, mis seda tõmbamisel või hõõrumisel vibreerib, näiteks lõvi möirgamine või köök.
Samm 2. Puhuge puupuhkpilli, et sellega muusikat teha
Puupuhkpillid tekitavad puhumisel vibreerivat heli. Enamikul neist on tooniaugud, et muuta nende tekitatud heli kõrgust, muutes need sobivaks meloodiate ja harmooniate mängimiseks. Puupuhkpillid jagunevad kahte tüüpi: flöödid, mis tekitavad heli, pannes kogu instrumendi korpuse vibreerima, ja pilliroo torud, mis vibreerivad pilli sisse pandud materjali. Need on omakorda jagatud kahte alamliiki.
- Avatud flöödid tekitavad heli, jagades õhuvoolu, mis puhutakse üle instrumendi serva. Kontsertflöödid ja torupillid on avatud flöödi tüübid.
- Suletud kanalid suunavad õhu läbi instrumendi kanali, et see jagada ja instrument vibreerida. Diktofon ja orelitorud on suletud flöödi tüübid.
- Ühe pillirooga pillid asetavad pilliroo huulikusse pilliroo. Sissepuhutud pilliroog vibreerib instrumendi sees olevat õhku, et tekitada heli. Klarnetid ja saksofonid on näited ühe pillirooga pillidest. (Kuigi saksofoni korpus on valmistatud messingist, peetakse seda puupuhkpilliks, kuna see kasutab heli tegemiseks pilliroogu.)
- Kahe pillirooga pillides kasutatakse ühe pilliroo asemel kahte ühest otsast kokku seotud pilliroo. Sellised instrumendid nagu oboe ja fagott panevad kahekordse pilliroo otse mängija huulte vahele, samas kui pillid, nagu purusarv ja torupill, hoiavad oma kahekordse pilliroo kaetud.
Samm 3. Puhuge suletud huultega vaskpuhkpilli, et sellega muusikat teha
Erinevalt puupuhkpillidest, mis toetuvad ainult õhuvoolu juhtimisele, vibreerivad vaskpillid koos mängija huultega, et oma heli tekitada. Kuigi vaskpillid on nii nime saanud, kuna enamik neist on valmistatud messingist, rühmitatakse need vastavalt nende võimele muuta oma heli, muutes kaugust, mille kaudu õhuvool peab enne väljumist liikuma. Seda tehakse ühe kahest meetodist.
- Tromboonid kasutavad slaidi, et muuta õhuvoolu läbitud vahemaad. Slaidi väljatõmbamine pikendab vahemaad, alandab tooni, samal ajal kui lükkamine lühendab vahemaad, tõstes tooni.
- Teised vaskpillid, nagu trompet ja tuuba, kasutavad õhuvoolu pikkuse pikendamiseks või lühendamiseks instrumendi sees ventiilide komplekti, mis on kujundatud kas kolbide või võtmete kujul. Neid klappe võib soovitud heli tekitamiseks vajutada ükshaaval või koos.
- Puupuhkpillid ja vaskpillid on sageli koondatud puhkpillideks, sest muusika tegemiseks tuleb mõlemad puhuda.
Samm 4. Pange keelpilli keelpillid vibreerima, et sellega koos muusikat teha
Keelpillide keeli saab panna vibreerima ühel kolmest viisist: kitkudes (nagu kitarri puhul), lüües (nagu haamriga haamriga või klahvil olevate klahvidega haamritega) või saagides (nagu vibuga viiulil või tšellol). Keelpille saab kasutada nii rütmiliseks kui ka meloodiliseks saateks ning need võib jagada kolme kategooriasse:
- Lutsud on resoneeriva keha ja kaelaga keelpillid, näiteks viiulid, kitarrid ja banjo. Neil on võrdse pikkusega stringid (välja arvatud viie stringiga banjo madal string) ja erineva paksusega. Paksemad stringid annavad madala tooni, õhukesed aga kõrgema tooni. Nööre võib märgistatud kohtades (fretsides) ära pigistada, et neid tõhusalt lühendada ja nende helisid tõsta.
- Harfid on keelpillid, mille keeled on raami seotud. Harfidel on tavaliselt järk -järgult lühema pikkusega stringid, mis on paigutatud vertikaalselt ja mille alumine ots on ühendatud resoneeriva keha või heliplaadiga.
- Sitrid on keelpillid, mis on paigaldatud kehale. Nende keeli võidakse nüpeldada või kitkuda, nagu automaatse teravustamise korral, või lüüa otse, nagu vasardatud dulcimeriga, või kaudselt, nagu klaveril.
Video - selle teenuse kasutamisel võidakse YouTube'iga jagada teatud teavet
Näpunäiteid
- Suured ja loomulikud mollmõõdud on omavahel seotud nii, et põhiskaalast kaks madalamat võtme minoorskaala teritab või tasandab samu noote. Seega jagavad C -duur ja A -moll võtmed, millest kumbki ei kasuta teravaid ega lamedaid võtmeid.
- Teatud pillid ja pillide kombinatsioonid on seotud teatud tüüpi muusikaga. Näiteks kasutatakse kahest viiulist, vioolast ja tšellost koosnevaid keelpillikvartette tüüpiliselt klassikalise muusika esitamiseks, mida nimetatakse kammermuusikaks. Jazzbändidel oli tavaliselt trummide, klaverite ja võib -olla kontrabassi või tuuba rütmisektsioon ning trompetite, tromboonide, klarnetite ja saksofonide sarved. Võib olla lõbus mängida mõningaid lugusid erinevate instrumentidega, kui need olid mõeldud, nagu “Weird Al” Yankovic teeb oma valikutega akordionil polka-stiilis rokklaule.
